Sõudmine on spordiala kus avaveekogudel võistlemiseks kasutatakse kitsaid liikuvate istmete ja väljaspool parrast asetsevate tullidega paate. Sõudja istub paadis seljaga liikumise suunas. Mitmekohalises paadis istutakse üksteise taga. Sõudmine jaguneb üksikaerusõudmiseks ja paarisaerusõudmiseks vastavalt sellele, kas sõutakse ühe või kahe ühelabalise aeruga.
Eesti keeles on pikka aega olnud kasutusel ka termin akadeemiline sõudmine, mis algupäraselt tuleneb vene keelsest terminist «академическая гребля«.
Inglise keeles eristatakse üksikaerusõudmist (rowing) ja paarisaerusõudmist (sculling).
Klassikaline sõudedistants, millel peetakse peaaegu kõik tiitlivõistlused, on 2000 meetri pikkune sirge, millele peavad üheaegselt mahtuma vähemalt kuus paati. Sellist võistluspaika nimetatakse sõudestaadioniks. Küll aga korraldatakse sõudmisvõistlusi ka teistsuguste pikkustega distantsidel. Näitena, sõudesprindi distantsiks on reeglina 250 meetrit, aga peetakse ka maratone. Ühena paljudest näidetest on sügiseti Võrtsjärvelt algav ning Sõudmise ja Aerutamise klubi «Tartu» paadisilla ees lõppev Emajõe maraton veidi enama kui 50 kilomeetriga. Lisaks võisteldakse kaunil käänulisel Emajõel kevadeti Eesti sõudekoondise katsevõistlusena ja sügiseti Väikeste Paatide Regatil kombineeritult 2000 + 4000 meetri distantsidel (kumbki distants läbitakse eraldi päevadel). Eesti sõudmishooajale punkti panev traditsiooniline kaheksapaatide sügisregatt toimub 5600 meetril meestel ja 3000 meetril naistel.
Sõudmisele omast liikumisviisi tunti juba 2500 aastat e. kr kuid sõudmisest kui spordialast saab rääkima hakata alates 1700-ndatest aastatest. Esimene sõudevõistlus toimus Inglismaal Thamesi jõel juba 1715-ndal aastal. 160 aastat hiljem, 1875. aastal, jõudis sõudesport ka Eestisse, mil Tartus asutati Dorpater Ruder Club.
Pildil Tartu Sõudeklubi «Sport» sõudja O. Post õppeühepaadil treeningul (1910)